Kati Lissabonis.

Ja minu kallis Katu jõudiski siia. Küll suurte hilinemistega, aga kohale jõudis. Ja see kõik, mis siin oli, see kõik, mis siin tegime, oli nagu niii armas ja niiii hea. Rohkem sõnu selleks vaja polegi. Lissalt nii oligi!









Ok, ok, tegelt kriban sis natuke veel. Mida märkasin. Seda, et kui inimesed ikkagi pool aastat ei näe, siis on mingi võõrastus sees. Ei oska nagu alguses kohe käituda. Ise olen muutunud. Tema on muutunud. Võtab natukene aega harjumiseks kui kõik on jälle nii nagu olema peab. Mida tegime. Jalutasime ikka. Ja oi kui palju. Mina jalad andsid igatahes väga tunda. Käisime LIVE muusikat kuulas. Esimesel õhtul. Nii hea oli. Nauding! Käisime Belemis, sõime maailmaparimad Pasteis de Natasid. Käisime Expos, sõime jätti ja istusime murul/pingil ninad päikesepoole. Käisime shoppamas, ega see ole vähemtähtsam. Käisime rannas ka. Mõnulesime liival. Või nuh, mina sis virisesin, sest polnud rannariideid kaasas ja jube palav oli ka. Aga Katu nautis. :) Jalutasime Cascais ringi. Pildistasime. Vaatasime Will&Grace kodus. Käisime SwingChairCafe's. Käisime buffees. Sõime Carlose kuulsat šokolaadikooki. Lobisesime. Laulsime, "Lallallallaa, lallallallaa, Kui tahan siis saan mina taha!". Ja lissalt olime.