Kartulisalat. &. LUX.

Ommik. Või lõuna juba, peaaegu 1. Päike paistab. 22 kraadi sooja. Sinine taevas, valged pilved kergelt. Ei suuda otsustada, mida teha. Õppida - ei viitsi, minna ostukeskusesse - täitsa hea mõte, aga ilm ilus ja seal peaks poodides sees olema, aga millal mina olen poodidele "EI" öelnud? Hmm. Väsimus annab tunda, 5h magamist. Aga kartulisalat ja keeduvorst teevad olemise paremaks. Ja päike ka muidugi.

Eile. Vene pood, vapustav. Oli 1aastane sünnipäev. Venelased tantsisid keset poodi, laulsid karaoket. Amazing. Venelased on venelased, temperament on neil vägev ikka, me tundsime Kristiinaga end kohe nii hästi. Ja kartulisalat tuli supperhea, jube kui hea ikka. Nii kodune tunne tuli ja see hea. Ma tunnen end siin ikka jube kodus. See on minu teine kodu. Ja tunne on hea.

Kartulisalat söödud, võtsin ette teekonna inglaste juurde (Rochelle, Hannah, Andrew ja Lara) , et seal veini juua ja klubisse LUX minna. Ja oooo, tee sinna oli pikk. Miks? Sest Merit otsustas üle pika aja kontsi kanda ja olgem ausad, Lissabon EI OLE kontsadele mõeldud. Kui tavaliselt lähen metroosse 10mintsa, siis eile õhtul läksin vist 2 tundi. Ei teadnudki et see ma nii pikk võib olla. Sellega seoses tuleb meelde, et kui neljapäeva õhtul kõik kinos käisime "Devil Wears Prada" vaatamas, siis ma olin kontsadest nii vaimustuses, aga siin tuleb see mõte vist maha matta. Ei tea, see film meeldis ikka, nii lahe, ma tahan ka. Miks me alati tahame neid asju, mida meil ei ole? Miks me ei ole rahul sellega, mis meil on?


Ime. Kas teate seda head tunnet, kui lähete suvel peole ja poelgi vaja migit soojemat riiet peale panna? Ma armastan seda tunnet ja ma tundisn seda eile. Lähed välja pluusi väel. Kas pole lahe? Ja miskipärast on nii, et öösel koju tulles on alati metsikult palav. Ma armastan Lissaboni.

Jõudisn lõpuks inglaste juurde. Kohal olid juba Anna, Maja, üks poola poiss Lucas ja siis tuli veel üks inglise tüdruk Joe koos 10 prantslasega. Ja üks prantsuse poiss tuleb jõulute aega Eestisse, Tallinnasse. Ütles, et talle nii meeldib Eesti, on piltidelt näinud. Andsin talle nr ka, et helistagu. Paistab. Aga üldse, paljud, kellega siin kokku olen kuskil sattunud, ütlevad, et ohh, ma tulin 2 kuud tagasi Eestist v et ma varsti lähen sinna. Lahe!

LUX. Mulle ikka ei istu see klubi. Teist korda tõdesin seda. Muusika ei meeldi, tantsida on paha nii. Inimesi oli paljupalju muidugi. Pilet oli 12euri, mida ma Eestis ei oleks kunagi nõus maksma, aga selle 12euri eest saad juua seal. Aga nuh, Ardi ütles, et Milanos on 20euri. Pariisis oli ka 20 ma mäletan. Londonist parem ei räägigi. Hea, et Lissabonis olen. Aga üldse, Eestis virisesin 90krooni kuukaardi pärast, mis siin maksab 27euri, ja kui pidin klubis 10EEKu garderoobi eest maksma. Siin maksad iga eseme eest 1eur. Ja eile ostsin vene poest vene komme, 9tk, 30krooni. Luksus. Nüüd aga lähen Eestisse ja kõik on odav. Ja tudengitele pole siin soodustusi eriti. Ainult kinos, esmaspäeviti on 4 euri, a muidu 4.50. Kinos saan käija.

LUX katse 2. Maksime oma 12euri ä ja läksime sisse. Seal on siis 2 korrust ja kolmandal katusepealne õues. Kui eelmine kord käisin, siis oli viimane kinni. Norrakatega rääkisime. 3 tükki oli neid. Üks ütles, et on Oslos tantsija klubides, aga strippi ei tee. Tantsis mulle siis veic seal. Lahe oli põhja-inimesi näha, nii omad tundusid kohe. Laurensit nägin. Amsterdami poiss, kes oli minuga keelekursusel Põhja-Portugalis. Ja Michaelit nägin ka, Saksa poiss, kes ka oli meiega keelekursusel. Linn hakkab väikseks muutuma, näed juba tuttavaid metroos, linnas, klubis. Kell pool 6 tulime ära, sest Andrew'l hakkas paha. Osad jäid veel sinna. Oleks ka tegelt pidanud jääma ja veel ringi vaatama, a kui tulema, siis tulema. Kell 6 olin kodus.

Ja nüüd midagi tegema. Aga mida?