Kohal.

Eile, 4ndal jaanuaril 2007, hommikul kell 8.05, lahkusin Ardi juurest. Ardi magas. Võtsin trammi, siis metroo, siis bussi ja kell 10.00 olin lennujaamas. Check-In. Ei, kohver 3 kilo raskem. Jälle?! Ümberpakkimine. Check-In, uuesti. Läbin turvakontrolli. Itaalia mees, turvakontrollis, vaatab mu piletit ja ütleb: "Oo, Merit! Wanna cigaret?" Naerab. Ma vastu: "Si-Si, i know". Naeratan. Võtab taskust välja suitsupaki, kuhu peale suurelt kirjutatud "MERIT". Küsib, kuhu lähen. Siis hakkab juba teine itaallane huvi tundma, et kuhu ma siis lähen. Vastan: "Lisboa", naeratan ja lahkun.
Tulles tagasi minu nime ja itaalia sigareti kahtlase ühituvuse juurde, siis sellest tingituna on mul juba pikemat aega kerge itaallastele oma nime selgitada, ja olgem ausad, eks neile jääb see meelde ka.

Lissabon. Saabusin. 14.00. Väljusin lennujaamast. Kuumalaine tabas mind. Palav oli. Väga palav. Kevad on käes. Lõpuks ometi. Umbes 15 kraadi. Tegelt rohkem, sest eile õhtul kella 22 ajal oli veel 12 kraadi. Meeldib. Hia olla. Tuju hea. Päike ju paistab. Eile nägin juba oma sõbrad siin ära. Käisime väljas söömas ja siis veel kohvitamas. Kõik on sama. Mis enne. Ainult et nüüd peaks eksamiks õppima hakkama. Ei taha. Ei oska end kokku võtta. Lissalt olla tahaks. Endiselt. Poodi peab ka minema. Süüa ostma. Külmkapp tühi. Valetan. Moos, või ja majonees on. Hakkan liigutama.


Väike fotosessioon. Milan. 03.01.07. 17.44. Päike. Soe. Ilus.