Mhmmm.
Täna. Ommik. 10.00. Mini preco. Peale Operations Management loengut. Jube väsinud olen. Eile öösel ei saanud und. Ei tea miks. Loeng oli raske. Midagi ei saa aru. Endiselt ei saa aru. Ei tea, kuidas eksamit küll tegema lähen. Uhh. Aga pood. Olen järjekorras. Ostan 5l vee, viilutatud juustu ja kukleid. Soolase isu on. Kodus on veel keeduvorsti alles. Kuklid on siin ja seal. Kõik söövad kukleid. Kui sulle kuklid ei maitse, siis oled imelik. "Must leib. Mis see veel on? Ei, ei, meile see ei maitse." Üks vanem meesterahvas seisab mu taga. Tal käes 3 erinevat küpsisepakki. Ja hakkab rääkima. Minuga. Portugali keeles. Hmm? Ommik on. Portugali keeles? Naeratan. Noogutan. Räägin vastu, et see mu hommikusöök. Nii palju sain aru, et mul hea juust ja kuklid, et tubli. Temal aga küpsised ainult. Jogurtiga on head. Noogutan ja ütlen, et piimaga on ka head. Lisan, et Digestive küpsistest saab head kooki teha. Ja räägib edasi. Siis enam eriti aru ei saanud. Portugaallased lahedad, isegi, kui nad saavad aru, et sa aru ei saa, vuristavad edasi. Naerata ja nooguta.
Koju minnes jäin mõtlema ühele Itaalia poisile, Luca nimi. Eelmine nädal Communication Skills loengus, magistriüliõpilased kõik koos, mitte erasmused, olid meil 3sed grupid ja pidime erinevaid teemasid arutama. Ja Luca hakkas arutama teemal, et miks inimesed metroos ei räägi. Uu, huvitav. Mina: "Ma ei taha. Eriti ei taha ma veel hommikul. Miks nad peaks? Mida ikka võõra inimesega räägin? Ma tahan OMA ruumi." Aga tema vaatenurk oli jube huvitav tegelikult. Aga miks ka mitte?
Hollandi tüdruk tegi üks loeng samas aines ettekande. Rääkis, et Hollandis ei moodusta inimesed bussipeatustes järjekordi, mis mind siin imestama pani, et portugaallased moodustavad. Hollandis, nagu ka Eestis, tormavad kõik bussi. Tugevaim võidab. Kõik võitlevad istekohtade eest. Mis tähendab, et vanematel on eesõigus? Lissabonis pakutakse alati istet vanadele inimestele ja lastega. Ja Hollandis hõivavad inimsed 2 tooli, ühele võib nt panna oma suure koti. Miks 2 kohta? Sest neil on OMA ruumi vaja. Ja siis keeratakse inimestele selg ja vaadatakse aknast välja, et jumala eest keegi kohta ei küsiks.
Järeldus: inimesed siin on armsad ja sõbralikud, toredad ja viisakad.
Aga Brasiilias pidid inimesed veelgi sõbralikumad ja õnnelikumad olema.
Koju minnes jäin mõtlema ühele Itaalia poisile, Luca nimi. Eelmine nädal Communication Skills loengus, magistriüliõpilased kõik koos, mitte erasmused, olid meil 3sed grupid ja pidime erinevaid teemasid arutama. Ja Luca hakkas arutama teemal, et miks inimesed metroos ei räägi. Uu, huvitav. Mina: "Ma ei taha. Eriti ei taha ma veel hommikul. Miks nad peaks? Mida ikka võõra inimesega räägin? Ma tahan OMA ruumi." Aga tema vaatenurk oli jube huvitav tegelikult. Aga miks ka mitte?
Hollandi tüdruk tegi üks loeng samas aines ettekande. Rääkis, et Hollandis ei moodusta inimesed bussipeatustes järjekordi, mis mind siin imestama pani, et portugaallased moodustavad. Hollandis, nagu ka Eestis, tormavad kõik bussi. Tugevaim võidab. Kõik võitlevad istekohtade eest. Mis tähendab, et vanematel on eesõigus? Lissabonis pakutakse alati istet vanadele inimestele ja lastega. Ja Hollandis hõivavad inimsed 2 tooli, ühele võib nt panna oma suure koti. Miks 2 kohta? Sest neil on OMA ruumi vaja. Ja siis keeratakse inimestele selg ja vaadatakse aknast välja, et jumala eest keegi kohta ei küsiks.
Järeldus: inimesed siin on armsad ja sõbralikud, toredad ja viisakad.
Aga Brasiilias pidid inimesed veelgi sõbralikumad ja õnnelikumad olema.
posted by Merit @ 10:55 AM
1 Comments:
At 12:21 PM,
rd said…
metroo on üldse üks huvitavamaid elulisi nähtusi igas linnas. milaanos on enamus rongid nii, et istmed on kahes seinaääres vastastikku, nii et mõlemad servad vaatavad üksteisele näkku kogu aeg. ja võiks arvata, et itallased on eriti avatud loomuga, aga ma ei ole küll eriti tihti leidnud kedagi kes vastu naerataks või pead kõrvale ei keeraks. vb suurlinna värk.
Post a Comment
<< Home