Mõtted.

Kas teate milline pisikene asi teeb hetkel kurvaks? See, et loed orkuti ja lissalt ei saa aru, millest su sõbrannad arutavad. Nad kirjutavad asjadest, millest sina oled kõrvale jäänud. Nad käivad kohtades, millest saad teada orkutist. Nad teevad asju, millest saad teada orkutist. See on kurb. Sind ei pühendata enam nendesse tegevustesse ja nendesse teemadesse. Aga see on loomulik, sest sina ju oled ära. Nende elu on seal, koos. Sina oled kaugel, eemal. Nende elu läheb edasi, ühes suunas. Sinu elu läheb edasi, teises suunas.

Aga kui sa koju tagasi lähed, kas siis on kõik oma? Või on kõik võõras? Kas sind veel pühendatakse nendesse asjadesse? Sest tõsiasi on, et oled juba poolaastat/aasta eemal olnud. Tagantjärgi enam ei pühendata sind nendesse asjadesse. Neid asju ei kogeta enam sinuga koos. Kõik on juba teine. Nende elu läheb ikka edasi, on koguaeg läinud. Sinu oma läheb ka edasi, aga sealt, kus pooleli jäi.

Sa tead, et sind igatsetakse kodus ja oodatakse koju. See teadmine on olemas, kuid siiski, teeb isegi igast pisiasjast kõrvalejätmine/kõrvalejäämine haiget. See kõik on siin kaugel võimendatud. Aga nemad ei tea seda. Sina tead. Ja see kõik teebki kurvaks (isegi kui kõigile tundub, et sinu elu on väga lõbus).