Kolmapäev

Kurbus matab hinge. Koju tahan. Nii väga kohe. 5 nädalat veel.

Kõnnin linnas peale kooli, üks põhitänavaid. Näen, kass puuris, kraabib käppadega. Kaks meest tassivad puuri. Vaatan. Näen autot, tagauks on lahti. Seal on veel puure. Ühes on üks armas koer, suuremat kasvu. Nägu kurb. Ise rahulik. Kassi puur pannakse autosse. Uksed suletakse. Auto sõidab ära. Olen kurb. Hinges tahan neid aidata.

Kõnnin edasi. Mees laulab tänaval fadot. Natuke maad edasi istub naine, laulab fadot. Muutun kurvemaks. Mis on fado? Fado [f'aadu] on Portugali rahvalik muusikastiil, nukker ballaaditaoline laul, mida saadetakse viiulil, kitarril või 12-keelsel Portugali kitarril.. Laulude teemadeks on tihti saatus, nostalgia ja õnnetu armastus. Meel muutub kurvemaks.

Jätkan jalutamist. Kohtan kerjajaid. Pimedaid. Mõlemaid on Lissabonis palju. Tänavatel, metroodes. Hommikuti kooli sõites näen ühes peatuses alati 3-5 pimedat, bussi ootamas. Nemad ei kerja. Nemad lähevad tööle. Kurb hakkab.

Teisipäeval oli eksam. Viimane loeng aines Communication Skills. Õppejõud on lihtsalt suurepärane. Tema õpetas meile, et olge positiivsed, IGA PÄEV. Tema annetab oma palga HIV haigetele lastele. Töötab nendega koos. Neil lastel on raske haigus, neil ei ole pere, neil ei ole sõpru. Olge teie positiivsed!

Kuid miks siiski on see nii raske?