Uus välimus.

Mitte minul. Minu toal. Või siiski. Eile üks mu portugaallasest korterikaaslasi märkas, et mu juuste värv ei olegi enam nii blond. Ta ei märganud seda päeval, vaid õhtul. Tuli kommentaar: "U are not blond anymore!?! U are from Estonia and u are not blond? Ok, u have move out then." Järgnes naer.

Aga tuba on nüüd armas. Nii armas ja nii oma. Natuke nagu sassis. Pildid. Asjad. Kodune.











Eile käisime Bairro Altol. Hea oli jälle seal olla. See koht hakkab mulle isegi meeldima. Väljas oli palju inimesi. Mitte küll nii palju, nagu tavaliselt, aga ikka piisavalt. Kõik jõid midagi. Kõik suhtlesid. Nägi jälle kõiki erasmuslasi. Tore oli neid näha. Enamus neist lahkub, varsti. Mina jään siia. Üks saksa poiss oli hämmingus: "Merit, what has happened to u? U have disappeared from Lisbon. Have u changed the school? Have u moved?" Tuleb tunnistada, et kui hakkad suhtlema ainult teatud inimestega ning ei käi erasmuste loengutes, jääd võõraks. Järeldus: tuleb sotsialiseeruda.

Ommik. Täna. Äratus. 10.15. Mõtlete, et miks nii vara? Töömehed. Tassivad, räägivad, puurivad. Minu vannitoas. Jõulutel pandi mulle lõpuks uus dušši alus. Eelmine lasi vett läbi. All vist pidi ujutama. Täna, sai uus dušši alus uued seinad. Nüüd aga vannituba koristama ja sooja dušši alla.