Armas.

Läksin mina täna peale kooli Exposse. Selleks, et istuda muru peal, sossu päikese käes ja õppida omseks eksamiks. Ui kui palav oli. A see-eest mõnna. Istusin mina siis murule, panin ajalehe pepu alla, sest maa oli niiske veic. Kastmisest ma loodan. Tulid lasteaia lapsed. Pisikesed ja palju. Võtsin kingad jalast, panin päikseprillid ette, kerisin püksisääred üles ja võtsin paberid kätte. Kuulasin mussi ja õppisin. Äkki istub üks laps minu kõrval ja vaatab mind. Võtsin siis ühe klapi peast ära. Tema räägib minuga. Mina nagu eriti ei saa aru. Ütlen, et ma ei räägi portugali keelt. Tema vastu "Porque?" (Miks?) Küsib veel, et kus mu kingad on. Kasvataja kutsub ta ära. Hakkan uuesti õppima. Natukese aja pärast kuulen kasvatajat hüüdmas. Vaatan, sama pisike tüdruk katsub mu roosasid varbaküüsi. Ihhi. Naeratan talle. Tema nii uudistab. Küsib: "Como fazes?" (Mis teed?) Ütlen vastu, et õpib. Siis tuleb kasvataja ja ütleb talle, et mina ei räägi portugali keelt, räägin inglise keelt. Tüdruk vaatab. Kasvataja ütleb talle, küsi: "What is your name?" Ja pisike tüdruk küsibki, inglise keeles ilusasti: "Mis on sinu nimi?" Ütlen: "Merit" ja küsin vastu "Como-se chama?" Tema ütleb, et Maria. Ja lähevad nemad lõunatama. Mina jään edasi õppima ja päikese käes mõnulema.