Lissalt seda, et olen 15 päeva pärast kodus. :)

Laupäev. Jõulupuu.

Eile käisime Cascais. Päike paistis. Tõotas tulla ilus ilm. Läksime Georgiga kodust ära umbes 1 ajal. Õues oli soe. Tundus, et liigagi soe. 18kraadi. Maja ja Chitsilia (Torinost) olid juba teel Cascaisse. Läksime Nordic Christmas Marketile.








Cascais on ilus. Mulle nii meeldib. Pisike rand, palmid, päike. Mmmm.

Andrew, Hannah ja Rochelle ühinesid meiega (minu ja Georgiga, sest Maja oli juba marketil) Cascais rongipeatuses. Otsisime bussi nr 404 ja asusime otsima Nova Pavilao midagi, jalgpalliväljaku kõrval. Sõitsime ja sõitsime, bussijuht pidi meile ütlema, kui õige peatus. Ikka sõitsime ja sõitsime. Küsisime. Sõitsime. Vaatame, et ohho, jalgpalliväljak. Bussijuht vaikib. Sõitsime ja sõitsime. Küsisime. Ja bussijuht hakkas õiendama. Et miks ma maha pole läinud. Nüüd peame uuesti maksma. Ja õiendas ja õiendas. Ütles siis, et minge maha ja kõndige otse. Ja me siis kõndisime. Küsisime poest ka veel, et kus täpselt on. Leidsimegi nova pavilao jalgpalliväljaku kõrvalt. Olime ringiga õiges kohas tagasi.
Market oli naljakas. Mingis spordihallis. Nagu kooli klassiõhtu või midagi. Aga meie sõime piparkooki ja jõime glögi. Kange oli veic. Aga hea. Ja olime rõõmsad.




Lissaboni tagasi hakkasime mingi 18st mienma. Kell 20.00 pidi olema jõulupuu süütamine. Praca da Comercial ehitati juba ammu Euroopa suurimat jõulupuud. Teine suurim on Poolas. Metallist on need jõulupuud.

Linn on praegu ilus. Lissabon on nii ilus. Eriti all-linn, kus põhiline on ja toimub. Mina elan nagu meil kesklinnas. All-linn nagu südalinn. Igal tänaval erinevad kaunistused. Põhi shopingu tänaval inglid kahel pool. Ilus. Nii ilus. Eriti kui õhtu ja pime.























shopingu tänav

Praca da Comercia

Jonas (Sks), Chitsilia, Roshelle, Andrew, mina, Hannah, Joe (Ing)

Jõudsime siis jõulupuuni pärast kuuma kohvipausi. Kell oli 20.00. Ootasime. Ei midagi. Ootasime. Vihm. Algul mõtlesime, et mis see väike vihm meile teeb, oleme ju tugevad. Mitte nagu portugaallased. Aga natukese aja pärast otsustasime kiiresti kiiresti varjualla joosta. Ja sadas. Kohutavalt. Sadas ja sadas. Nagu oavarrest (ei tea hetkel kas ikka õige väljend). Ja ei mingeid tulesid. Inimesed vilistasid. Ei midagi. Ikka sadas. Jäi järgi. Läksime varjaalt välja. Ei jõudnud 5minutit ollagi, kui hakkas jälle sadama. Ja jätkus kõva padukat. Umbes kella 21ni. Inimesed vilistasid. Vihma sadas. Ja äkki läks kõik pimedaks. Ilutulestik. Ja veel ja veel. JA äkki wau, jõulupuu on tuledes. Nii ilus. Supper. Ilutulestik jätkus. Võimsam ja võimsam. Uskumatu kui lahe. Filmisin. Ilutulestikku, jõulupuud, ilutulestikku. Mälukaart sai täis. Hakkasin kiirelt vanu pilte kustutama. Mis? Ei ole nii. Kustutasin just tehtud 5min video ära. Ei! Ei-ei! Vihm jäi järgi. Inimesed plaksutasid. Vägev oli. Ei kujuta ette mis veel uus aasta on. !?! Külm hakkas. Väga külm. Tegime veel Georgiga pilte. Teised läksid Irish pubisse. Me jalutasime läbi linna koju. Väike McDonaldsi jäätis ja kuum õunapirukas, ja tee võis jätkuda.

Praca de Rossio

Selline ilus ülevaade.

Avenida de Liberdade

Kokkamine.

Eile olime köögis. Mina ja Georgi ja Carlos. Georgi kokkas. Jõudsime sinnani, et mina kunagi ei tee süüa. Miks? Georgi vastus oli, et ma ei taha oma aega sellele raisata. Mis iseenesest on õige. Mul on sada muud asja teha. Näiteks netis istuda. Tegelt ma ei ole lissalt nii püsiv, et köögis oodata ja vaadata, et miski põhja ei kõrbeks. Georgi ütleski: "Sa kõrvetad isegi tee-vee ära."

Täna kokkab Carlos. Šokolaadikook on menüüs. :P

Otseülekanne Lissabonist // 24.11.2006 // 17.03

Sajab. Kõvasti sajab. Palju sajab. Nii palju, et ei näe aknast välja. Pime on. Taevas on tume. Toas on niiskus. Aknad on udused. Toas on hea. Õues on paha. Külm ja märg. 18 kraadi. Tegelt on soe, sest sa kõnnid mega kiiresti ja siis on selg pärast higine. Ärge minge välja. Lõhute 13eurose vihmavarju ära. On kooli juures olevas bussipeatuse prügikastis. Ilus ja roosa oli. Langetagem pead. Ikka sajab. Aina kõvemini. Torm on. Paha on. Tee on hea.

Tegemised.

Täna. Remondimehed on korteris. Parandavad vannitube. Enne poiste oma, siis minu oma. Praegu kiikasin, et terve dušši värk on ära võetud. Uhh. Ja mina naiivitar tulin peal 8st loengut koju, et vaatan veel magusaid unenägusid, aga ei. Looda sa. Põrr-põrr käib. Ja keegi ei tea, kaua see aega võtab. Mitu päev? Mitu nädalat? Loodame et päevades.

Eelmine reede. Käisime veic Lissabonis jälle uudistamas. Seekord sattusime Campolide rajooni, kus on Akvedukt. Kui ületada autoteed ja minna treppidest üles, satud sellisesse aguli rajooni. Mul hakkas igatahes suht griipi seal.

Õhtul käisime veel Colombo ostukeskuses. Ja seal oli ilus. Nii palju jõulukaunistusi. Ja suur kuusk. Ja punane tool kuuse all. Punane vaip ka. Armas oli. Ja jäätist sõime. Bens & Jerry. Nagu jummala nämma. 2 palli, koos lisadega, 100kr. Papptaldrikust. Luksus missugune.





Eile. Koolis on Global Village. Üritus, kus erasmuse tudengid tutvustavad oma riiki, tüüpilist toitu, alkoholi. Algas hommikul kell 10 ja me tulime ära juba 2st. Lahe oli. Käisime Eesti saatkonnas, saime lipu, filme, materjale. Kõik riigid ei olnud esindatud. Aga muidu oli laaaahe.










kristiina ja mina + erasmuslased

Maja'ga

Õhtul käisime Anna, Maja, Rochelle, Lara, Hannah ja Andrew'ga Vegeterian Restaurant'is. Restoran on ästi ilus ja armas. Väljas on selline klaaskuppel, kus istuda saab. Vesi ka vuliseb tiigikeses. Väljas saab istuda veel, värske õhu käes. Ja sees majas ka. Söök on jube hea ja odav veel. Anna sõidab meil homme hommikul ära. Tagasi Amsterdami. Esimene, kes lahkub. Tal lissalt polnud enam mõtet siia jääda, kuna ei saa võtta ained, mis tahab ja siis otsustas koju ära minna. Kurb.



















Lara, Anna, Maja, Hannah, Andrew, Rochelle, mina

Täna. Õhtul lähme Anna juurde. Meie viimane õhtu siin, kõik koos. Ostsin talle raamatu ka meie poole. Sexo, intrigas e glamour.

Nüüd pisike lõunauinak.

Veel mõtteid.

Täna käisin alllinnas (nagu meil vanalinn) ja mm, kuulsin jõulumuusikat. Üks onu mängis metroo treppidel akordionil seda laulu "maga patuste rõõõm, maaaga patuste rõõm..." . Ja jõulu tunne tuli jälle. Linn kõik kaunistusi täis. Peab üks õhtu jalutama ja imetlema minema. Ma tahan jõule. Üle pika pika aja. See tunne on hea. Koos kõige kallimatega ja kõige paremaga.

Uus lõik. Nädalavahetusel olin kodune. Ravisin kurku. Laupäeva õhtul tuli Kristiina ka siia. Sõime siin vene poest ostetud plobmiiri. Issand kui hea maitses. Uskumatu. See pole kunagi nii hästi maitsenud. Ja kohukesi muidugi. Ja siis Georgi tõi veel oma küpsisevaru välja, sest Merit alati küsib talt, ega tal juhuslikult midagi head pole. Aga šokolaadi pole veel kunagi olnud. Ja siis sõime ilusasti, mina, Kristiina, Georgi ja Carlos. Vaatasime telekat. Seda sama tantsusarja, mis Eestiski. Tähtede tants v midagi. Issand kui piinlik, ma ei tea praegu Eestis jooksvat kõige popimat saadet {punastan}. Ja siis mul tuli hull šokolaadi isu peale ja vaatasin Georgile otsa. Teha ehmatas ära. Ma ei kujuta ette, mis nägu ma talle tegin. Ja ütles: "What now? Am i responsible for the weather now?". See oli jube naljaks. Mõnikord ma ikka imestan, kui hästi on ta siin mind ja minu tujusid tundma õppinud. Ja siiani arvab, et ma olen armas. See on armas.

Lõik kaks. Üks päev oli meil siin huvitav filosoofiline arutlus. Georgi küsis mult, et miks ma alati olen paha nende inimestega, kes mulle head tahavad ja kes on minuga head, ning hea nendega, kes on minuga pahad. Nõustun. Kuna Georgiga saan ma siinsetest poistest kõige paremini läbi ja olen talle juba suht koht kõik oma südamelt ära rääkida (sest ma vajan ju jagamists), siis olen hakanud ka temale oma tujusid näitama ning nägusid tegema. Aga miks käitun ma halvasti oma kallitega? Miks ma valan oma paha tuju nende peale välja? Miks ma turtsun ja torisen nendega? Ja miks ma alati naeratan võõrastele? Miks ma olen nende vastu hea ja lahke? Carlos ütles, et see on tegelikult kõigil nii. See on inimeste sotsiaalne vajadus, suhelda. Luua uusi tutvusi. Oma inimesi me võtame iseenesest mõistetavalt. Me ei pinguta nende pärast. Meil pole enam vaja neile muljet avaldada. Aga kas ei peaks see tegelikult vastupidi olema? Isegi, kui ma alati mõtlen, et nüüd olen hea ja ei tortsu, ikka teen seda. Jälle ja jälle. Ja see teeb haiget. Nii mu kallitele, kui mulle endale.

Lõik kolm. Kristiina kirjeldus täna minust:
"Õnnetusehunnik?? Tundud pigem nii segaduses oma tunnetest ja soovidest, et ise ka ei tea, et kuidas ennast tunned ja see ajab veel rohkem segadusse jne jne kui nüüd kõrvaltvaatajana kirjeldada oskan.".

Punkt.

Mis on Portugalis oldud 4 kuu jooksul muutunud:

• Kui on võimalik, magan kaua. Ja väga kaua. Eile ärkasin nt kell 2 päeval. Ja ma ei tunne mingeid süümepiinu, et magan terve päeva maha.
• Hommikuti vajan vähemalt 2 tundi enda valmisseadmiseks (Tallinnas sain 45min hakkama, suvel isegi vähemaga).
• Joon palju KOHVI. Liiga vajalik.
  
• Söön palju Magnumi jäätist. Liiga hea lissalt.
• Kokkan. Mais ou menos (enam vähem).
• Olen omandanud väljendi "Amanha!, Amanha!" ning postpone vajalikkuse.
• Oktoobri lõpus veedan imeilusad päevad rannas.
• Novembris käin väljas endiselt kampsunitega ja kingadega.
• Klubisse lähen kell 3 öösel (Tallinnas ma tulin koju sel ajal).
• Veini joon rohkem.
• Olen hakanud ineterneti sõltlaseks.
• Shoppan rohkem -> olen vaesem.
• On muutunud see, et raha ei tule enam sisse.
• Kuukaardi eest olen nõus maksma 425kr.
• Ületan teed kust tahan ja millan tahan (autodega tuleb ainult ettevaatlik olla) -> hoian palju aega kokku.
• Ei tee enam nii palju plaane, sest siin U never know what tomorrow brings.
• Jõule tahan. Esimest korda 4a jooksul igatsen jõule ja seda mõnusat tunnet, kui jalutad Raekoja platsis, sööd piparkooke ja jood glögi. Kõik on jõulukaunistustes. Koju tahan.
  
• Olen avastanud, et ikka raske on olla kodust ja oma lähedastest inimestest nii kaua eemal.

Eelmine nädalavahetus.

Tänase päeva märge.
HEA: Tänaval, autode vahel, metroodes jagatakse iga päev ajalehti. Bussi pannakse ka. Kas pole supper. Saad hommikul kohe kõik uudised teada. Miks Eestis nii ei ole? Muudkui telli ja osta. HALB: Autode vahel ning metroodes võid kohata naisi lastega raha kerjamas.


Eelmine laupäev oli Andrew sünna. Inglane ka, elab koos Rochelli, Hannah ja Larissaga. Õige päev on tal 12, nagu mu vennalgi. Läksime siis peole. Algul olid ainult meie inimesed. Tekkis juba probleem, et vein hakkab otsa saama. Siis aga hakkas mingi hetk võõraid nägusid juurde tulema. Tuli ja tuli. Tuli sakslasi, itaallasi, portugaallasi, prantslasi, brasiillasi jne. Ja kõik tulid jookidega. Keskööl olid meil muidugi šampus ja kook küünaldega. Andrew'l oli veic raskusi pudeli avamisega, aga lõpuks sai hakkam. Mingi 3 ajal hakati Garage klubisse minema. Mina, kes oli veic veiniga jälle liialdanud, otsustasin koju minna. Niiet mina, Maja ja Anna läksime koju. Mis oli muidugi õige otsus, sest pühapäeval kell 9 pidin üles tõusma, et minna Obidosi linna Rahvusvahelisele Šokolaadi Festivalile.















Obidosi läksime siis pühapäeval. Koos Georgiga, Kristiina ja Lydiaga (Slovakkiast). Georgil õnnestus kaasa saada prantsuse poiss töö juurest, kel oli auto. Niiet sõit läks ainult 5euri maksma. Lahe nii reisida. Obidos on Lissabonist 88 km kaugusel. Istusime kell 10 autosse ja teele. Hommik algas juba šokolaadidega. Et kui täiega, siis täiega.

Pühapäev oli festivali viimane päev. Rahvast muidugi palju. Linn ise on hästi armas. Asub linnamüüri sees. Tekib tunne, et lähed sajandeid tagasi. Tänavad on kitsad. Päike paistis. Linn tundus hästi hele ja avar, isegi kui tänavad olid kitsad. Majad olid pisikesed ja armsad. Palju oli lilli, v noh, puid lilledega. Ja isegi apelsinipuud ja palmid. Me olime nagu hiina turistid. Pildid iga nurga peal.














Ja palju oli šokolaade ja kooke. Väga palju. Nämm. Aga kuna eelmise päeva vein nõudis seedimist, siis algul ei olnud need šokolaadi nii ahvatlevad ja käsi sirutas rasvase toasti järele. Singi ja juustuga. Heaven. Alles seejärel oli šokolaadide, kookide ja kakao järg. Ja siin ei peatanud miski. Pole siis ime, kui nagu rase lõpuks välja nägin. Kristiinalt oligi üks mees küsinud, et kas ta rase.












Siinkohal annan ühe lubaduse (arvestades siinseid tarbimisharjumusi). Koju tulles ei tarbi ma alkoholi 3 nädalat. Mooni, Kati ja Tessa, teiega teeme ikka ühe kokteiliõhtu, aga see ka kõik. Ja natsa glögi ka. Aga siis küll aitab. Ja nüüd Lissaboni avastama.

Uni.

Jube uni on. Magaks päevad läbi. Alates pühapäeva õhtust. Ainult magaks ja magaks. Kudagi ei saa üles. Ja kui üles ärkan, siis on selline tunne, nagu oleks keegi kurikaga pähe löönud. Imelik !?! Hommikul lähen 8ks kooli, 9.20 on loeng läbo. 9.45 olen kodus. 10.00 olen teki all. Magan. Mingi 12ni, 1ni. Kauem ei raatis. Õppima peab ka natsa. Püüan vähemalt. Uni on. Aga ma pole ainuke. Enamus erasmuslasi räägivad, et neil on jube uni. Nägin üht Poola poissi metroos. Ta ütles, et on päev läbi maganud. 7 kohvi jõi ära. Ikka ei aita. Liiga unine on.

Õues sajab. Päev läbi. Üleeile paistis päike. Ilus oli. Eile oli päev läbi pilves. Fog. Täna sajad. Ilmad muutuvad siin jube kiiresti. See kõik annab kahtlase olemise. Ei saagi päris täpselt aru, kas oled haige, väsinud, unine, v mis. Õhurõhk on madal. Jube niiske. Sellepärast toad külmad. Oi kui külmad. Kristiinal on toas õhukuivati. Eile sai 2l niiskust. Appi!

Nüüd aga kartuliputru tegema. Nämm, võiga.

Saun.

Sellises "külmas" kliimas tuleb hetkel jube sauna isu. Sauna tahan. Kohe. Praegu. Tulist sauna tahan. Nii väga tahan. Külm on. Teki all on ka külm. Magama ei jää, sest lallud on külmad. Aga Lissabonis on maksimum 3 sauna. Pidid kallid olema. Eliidi värk. Meie pisike Eesti on suur eliit.

Tuba.

Külm on. Väga külm on. Nina on kogu aeg nagu jääpurikas. Hommikul kui kooli läksin oli pool 8 11kraadi ja tundus see jube külm. Kui välja hingasin, siis oli hingeõhk näha. Tundsin karge sügise lõhna. Õues on nüüd 22kraadi, päikese käes. Muidu 18. Aga toas on külm. Magasin pikkade pükstega ja pusaga, ja ikka oli külm. Eile õhtul jõin 4 teed ära. Ja siis Georgi ütles: "Do u know that they drink a lot of hot tea in Egypt?". Hmm. Kas ma pean siis jäädteed jooma? Praegu joon Aspirini. Igaks juhuks. Ja põletan küünlaid.

Mõtlesin oma korterist kirjutada. Kes veel ei tea. Elan Campo Pequeno lähedal, seal, kus on bullfighting arena. Asukoht on hea, 3 metroliini on lähedal (kokku on neid 4), rajoon on rahulik, rohkem rikaste rajoon, tähtsad tööinimesed on siinkandis. Eriti näed neid hommikul tööle minemas. Asukoht pole täitsa vanalinn, aga kesklinn. Kool ja vanalinn on mõlemad poole tunni kaugusel. Jalgsi. Bussi-, metrooga 10mintsa.

Tuba on suur. Kuna on mõeldud kahele inimesele jagamiseks ja kuna ma siin üksi naudin olemist, siis on 2 voodit. Ma lükkasin need kokku ja nüüd laiutan. Kollased kaardinad ostsin ka. Ise olen rahul. Ja küünlad. Ja Lagosest korjasime Ainuke paha asi on see, et korter vanas majas ja omanikud ei taha kuidagi ära renoveerida. Niiet mul nt ajab sein nahka. Aga oma vannituba on. Pisike küll, aga ikkagi oma.

Elan siin koos 3 poisiga. 2 portugali poisi Carlos ja Sergio ning 1 poiss Bulgaariast, Georgi. Ei ole erasmused. Aga toredad on nad. Carlos ja Georgi kokkavad ka. Aga nüüd viimasel ajal on laisaks jäänud. Eks ma ka püüan. Vähemalt kord nädalas. Ja kui Meriti kokkab, siis nemad vaatavad, et mis asja ma küll teen. Miks ma keedan enamus asju? Miks ma pipart ja maitseaineid ei pane? Mis roheline supp see veel on? Riis juurviljadega? Ja Carlos teeb kooke :P Nämmnämm, see mulle meeldib.
Jube naljakas on mõelda, et ma elan koos inimestega, kes tegelikult pole minu tüüpi. Nii välimuselt kui olemuselt. Ja väljas nad ei käi. Sergi käib, oma tudengiaktivistidega. Teised mitte. Aga näiteks on Carlos mulle täielik vastand. Kui vaatame telekat v arutame midagi ja kui talle midagi meeldib, siis mulle mitte. Ja vastupidi. Eks meil alguses oli veic seda pinget vahel, aga ma saan hakkama, ei ole vaja ju enda arvamust koguaeg peale panna. Mõnikord võib Carlos jube tüütu olla. Ta on tark. See on hea. Aga kui ta millestki rääkima hakkab, siis võtab see igaviku. Parem ära küsi midagi. Ja kui ta telekat vaatab, siis naerab kõvasti. Kõvasti. Terve korter kajab.

Sergio. Tema on kodus vähem. Tõi mulle raamatukogust vajaliku raamatu. Tema kaodu siia saingi. Sain temaga tuttavaks Pariisis märtsis ühel kursusel. Tema tegeleb tudengitega. Teeb neile üritusi.

Georgi. Tema on armas. Tema hoiab mind. Ja on rahulik. Ja vaikne. Kuid mida rohkem aeg edasi, seda jutukamaks muutub. Huumorisoon on huvitav. Tihtipeale ei saa ma aru. Ja apelsinipuud kasvatab. Naljakas on ta. Aga ta teab juba kõiki mu paanikaid ja mu supper virisemisomadust. Alguses mäletan, et ehmatas üks päev ära, kui Merit enam ei naernud ja ei rääkinud iga sekund. "Merit, mis juhtunud on?" Aga ma lissalt ei jõua ju koguaeg ka rääkida ja naerda.

Selline siiruviiruline see korter mul on.