Veel mõtteid.

Täna käisin alllinnas (nagu meil vanalinn) ja mm, kuulsin jõulumuusikat. Üks onu mängis metroo treppidel akordionil seda laulu "maga patuste rõõõm, maaaga patuste rõõm..." . Ja jõulu tunne tuli jälle. Linn kõik kaunistusi täis. Peab üks õhtu jalutama ja imetlema minema. Ma tahan jõule. Üle pika pika aja. See tunne on hea. Koos kõige kallimatega ja kõige paremaga.

Uus lõik. Nädalavahetusel olin kodune. Ravisin kurku. Laupäeva õhtul tuli Kristiina ka siia. Sõime siin vene poest ostetud plobmiiri. Issand kui hea maitses. Uskumatu. See pole kunagi nii hästi maitsenud. Ja kohukesi muidugi. Ja siis Georgi tõi veel oma küpsisevaru välja, sest Merit alati küsib talt, ega tal juhuslikult midagi head pole. Aga šokolaadi pole veel kunagi olnud. Ja siis sõime ilusasti, mina, Kristiina, Georgi ja Carlos. Vaatasime telekat. Seda sama tantsusarja, mis Eestiski. Tähtede tants v midagi. Issand kui piinlik, ma ei tea praegu Eestis jooksvat kõige popimat saadet {punastan}. Ja siis mul tuli hull šokolaadi isu peale ja vaatasin Georgile otsa. Teha ehmatas ära. Ma ei kujuta ette, mis nägu ma talle tegin. Ja ütles: "What now? Am i responsible for the weather now?". See oli jube naljaks. Mõnikord ma ikka imestan, kui hästi on ta siin mind ja minu tujusid tundma õppinud. Ja siiani arvab, et ma olen armas. See on armas.

Lõik kaks. Üks päev oli meil siin huvitav filosoofiline arutlus. Georgi küsis mult, et miks ma alati olen paha nende inimestega, kes mulle head tahavad ja kes on minuga head, ning hea nendega, kes on minuga pahad. Nõustun. Kuna Georgiga saan ma siinsetest poistest kõige paremini läbi ja olen talle juba suht koht kõik oma südamelt ära rääkida (sest ma vajan ju jagamists), siis olen hakanud ka temale oma tujusid näitama ning nägusid tegema. Aga miks käitun ma halvasti oma kallitega? Miks ma valan oma paha tuju nende peale välja? Miks ma turtsun ja torisen nendega? Ja miks ma alati naeratan võõrastele? Miks ma olen nende vastu hea ja lahke? Carlos ütles, et see on tegelikult kõigil nii. See on inimeste sotsiaalne vajadus, suhelda. Luua uusi tutvusi. Oma inimesi me võtame iseenesest mõistetavalt. Me ei pinguta nende pärast. Meil pole enam vaja neile muljet avaldada. Aga kas ei peaks see tegelikult vastupidi olema? Isegi, kui ma alati mõtlen, et nüüd olen hea ja ei tortsu, ikka teen seda. Jälle ja jälle. Ja see teeb haiget. Nii mu kallitele, kui mulle endale.

Lõik kolm. Kristiina kirjeldus täna minust:
"Õnnetusehunnik?? Tundud pigem nii segaduses oma tunnetest ja soovidest, et ise ka ei tea, et kuidas ennast tunned ja see ajab veel rohkem segadusse jne jne kui nüüd kõrvaltvaatajana kirjeldada oskan.".

Punkt.