Tuba.

Külm on. Väga külm on. Nina on kogu aeg nagu jääpurikas. Hommikul kui kooli läksin oli pool 8 11kraadi ja tundus see jube külm. Kui välja hingasin, siis oli hingeõhk näha. Tundsin karge sügise lõhna. Õues on nüüd 22kraadi, päikese käes. Muidu 18. Aga toas on külm. Magasin pikkade pükstega ja pusaga, ja ikka oli külm. Eile õhtul jõin 4 teed ära. Ja siis Georgi ütles: "Do u know that they drink a lot of hot tea in Egypt?". Hmm. Kas ma pean siis jäädteed jooma? Praegu joon Aspirini. Igaks juhuks. Ja põletan küünlaid.

Mõtlesin oma korterist kirjutada. Kes veel ei tea. Elan Campo Pequeno lähedal, seal, kus on bullfighting arena. Asukoht on hea, 3 metroliini on lähedal (kokku on neid 4), rajoon on rahulik, rohkem rikaste rajoon, tähtsad tööinimesed on siinkandis. Eriti näed neid hommikul tööle minemas. Asukoht pole täitsa vanalinn, aga kesklinn. Kool ja vanalinn on mõlemad poole tunni kaugusel. Jalgsi. Bussi-, metrooga 10mintsa.

Tuba on suur. Kuna on mõeldud kahele inimesele jagamiseks ja kuna ma siin üksi naudin olemist, siis on 2 voodit. Ma lükkasin need kokku ja nüüd laiutan. Kollased kaardinad ostsin ka. Ise olen rahul. Ja küünlad. Ja Lagosest korjasime Ainuke paha asi on see, et korter vanas majas ja omanikud ei taha kuidagi ära renoveerida. Niiet mul nt ajab sein nahka. Aga oma vannituba on. Pisike küll, aga ikkagi oma.

Elan siin koos 3 poisiga. 2 portugali poisi Carlos ja Sergio ning 1 poiss Bulgaariast, Georgi. Ei ole erasmused. Aga toredad on nad. Carlos ja Georgi kokkavad ka. Aga nüüd viimasel ajal on laisaks jäänud. Eks ma ka püüan. Vähemalt kord nädalas. Ja kui Meriti kokkab, siis nemad vaatavad, et mis asja ma küll teen. Miks ma keedan enamus asju? Miks ma pipart ja maitseaineid ei pane? Mis roheline supp see veel on? Riis juurviljadega? Ja Carlos teeb kooke :P Nämmnämm, see mulle meeldib.
Jube naljakas on mõelda, et ma elan koos inimestega, kes tegelikult pole minu tüüpi. Nii välimuselt kui olemuselt. Ja väljas nad ei käi. Sergi käib, oma tudengiaktivistidega. Teised mitte. Aga näiteks on Carlos mulle täielik vastand. Kui vaatame telekat v arutame midagi ja kui talle midagi meeldib, siis mulle mitte. Ja vastupidi. Eks meil alguses oli veic seda pinget vahel, aga ma saan hakkama, ei ole vaja ju enda arvamust koguaeg peale panna. Mõnikord võib Carlos jube tüütu olla. Ta on tark. See on hea. Aga kui ta millestki rääkima hakkab, siis võtab see igaviku. Parem ära küsi midagi. Ja kui ta telekat vaatab, siis naerab kõvasti. Kõvasti. Terve korter kajab.

Sergio. Tema on kodus vähem. Tõi mulle raamatukogust vajaliku raamatu. Tema kaodu siia saingi. Sain temaga tuttavaks Pariisis märtsis ühel kursusel. Tema tegeleb tudengitega. Teeb neile üritusi.

Georgi. Tema on armas. Tema hoiab mind. Ja on rahulik. Ja vaikne. Kuid mida rohkem aeg edasi, seda jutukamaks muutub. Huumorisoon on huvitav. Tihtipeale ei saa ma aru. Ja apelsinipuud kasvatab. Naljakas on ta. Aga ta teab juba kõiki mu paanikaid ja mu supper virisemisomadust. Alguses mäletan, et ehmatas üks päev ära, kui Merit enam ei naernud ja ei rääkinud iga sekund. "Merit, mis juhtunud on?" Aga ma lissalt ei jõua ju koguaeg ka rääkida ja naerda.

Selline siiruviiruline see korter mul on.